Mõis Eestimaa südames. Klassitsismi ajastu suurejoonelisemaid näiteid Järvamaal. Loss, mis on tunnistuseks aadlikultuuri kuldajastust, kui piki postiteid Berliini ja Peterburi vahel liikusid suguvõsa vappidega ehitud tõllad, mis tõid suure maailma koduõuele. Mõisas kohtusid kindralid ja suursaadikud, arhitektid, ehitajad ja teenijate vägi. Võlvitud grotist, nagu Kirna vestibüüli kutsuti, tõusis paraadtrepp teise korruse sammassaali, kus orkester alustas tantsupartiid. Seintele riputatud Rootsi, Saksa ja Vene valitsejate portreed valvasid rahu ja korra järele.
1614. aastal läänistas kuningas Gustav II Adolf Kirna ja Kaszma küla Haapsalu asehaldurile Hans Hermanni poeg Fersenile. Esimesed mõisahooned olid puidust ja sulasid kokku külamaastikuga. Otto Wilhelm von Ferseni ajal 1770.aastatel valmis Kirna uus härrastemaja. Tema tütre Helene Dorothea abielu kaudu läks mõis Osten-Sackenitele, kes lasid hoone ampiirstiilis ümber ehitada.
1816. aastal omandas Kirna Pilar von Pilchaude sugu. 19. sajandi lõpukümnetel saabus aga mõisaellu aeg, mida ajaloos Balti vaikeluna tuntakse. Suur maja vajus letargiaunne, millesse tõid elavamaid noote alles 20. sajandil lossi oma valdusesse saanud koolilapsed, näite- ja rahvatantsurühmad.
Uue hooga ärkas elu, kui suure maja võtsid oma hoolde Tuuli Org ja Reimo Lilienthal, kes pärit küll meretuultele avatud Tallinnast, rajasid Kesk-Eesti voorepealsele vaimse tervise keskuse. Alustati pikki aastaid unarusse jäetud maja restaureerimisega. Selle hiiglatöö toetuseks on sündinud ka käesolev raamat Kirna mõisa loost.