Ajalugu

Foto ca 1938

Foto ca 1938

Kuni 13.sajandi alguseni nautisid eestlased Järvamaal elu vabade inimestena harmoonias loodusega. Kirnas asub võimas vana eestlaste hiis kui looduslik pühapaik, kus muinasajal viidi läbi erinevaid riitusi ja rituaale.

Saksa ordu sissetung Järvamaale toimus 1019.aastal ning 1238.aastal läks kogu piirkond Stensby rahulepingu alusel taanlastelt üle ordule. Selle aja kohta pole säilinud kirjalikke ürikuid. Legendi järgi rajati Kirna mõisa aladele munkade asundus, kus elasid ja töötasid Petseri kloostrist pärit mungad. Nad elasid askeetlikult, kasvatasid söögiks naereid ja ube, püüdsid jõest kalu ning tegid kitsepiimast juustu ja võid.


Peale orduriigi kokkuvarisemist Liivi sõjas langes kogu maakond 1561.aastal Rootsi riigile. Ordu ajal oli rüütlimõisate arv Järvamaal väga väike kuna suurem osa maavaldustest oli ordu enese käes. Nüüd algas maade jagamine Rootsi valitsuse poolt oma ülikutele ja sõjaväe ohvitseridele.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis Järvamaal 5 küla Eestimaa rüütelkonna peamees Hans von Fersenile, kes rajas 1620ndatel aastatel sinna mõisa keskusega Kirnas. Selle suguvõsa kätte jäi mõis 1787. aastani.

Esialgne Kirna härrastemaja oli 3 aknaga puust hoone, mis oli ühe katuse all vilja-aidaga. Mõisakompleksis oli veel saun, vankrikuur, tall ja karjalaut.

Fassaad 1950-ndad

Fassaad 1950-ndad


Grott

Grott

Carl Gustav von Ferseni ajal 18 saj keskel rajati esinduslik kivist valge mõisahoone, mis paistis mäe otsast kaugele, kuna tol ajal polnud maja ümber veel kõrgeid põlispuid. Rahvasuu teab rääkida, et massiivsete müüride ehituseks vajalikud kivid on pärit umbes kilomeetri kaugusest paemurrust ning need kanti mõisa inimketis, valmistahutud kivikamakaid käest kätte andes. Selleks tööks koguti inimesi kokku paljudest ümberkaudsetest küladest.

C.G.von Ferseni surma järel päris mõisa tema vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga ja hiljem vürst Mihhail Gortšakoviga. Teist korda lesestunud vürstinna pantis Kirna mõisa 1798.aastal krahv Manteuffel'ile.


1804.aastal said Osten-Sackenid Kirna 120 000 hõberubla eest tagasi ja mõisa omanikuks sai Johanni noorem vend Carl Magnus, kes oli teinud Peterburis hiilgava õukondliku karjääri olles seal tsaar Paul I ja suurvürst Konstantini kasvatajaks. Kodumaale naastes võttis ta käsile Kirna mõisa laokile jäänud majandamise ning kujundas mõisa peahoone ümber vastavalt Peterburi aadli maitsele. Esifassaadile lisati uhke sammasportikus, nii esi- kui tagaküljele lisati rõdud ja muudeti pargiplaneeringut vabakujunduslike lahenduste suunas. Ka mõisahoone sisekujundus viidi vastavusse suur-aadelliku eluviisga: teisele korrusele lisati sambamotiivid ja laed kaunistati stukkdekooriga. Sellest ajast pärineb ka grotilaadse vestibüüli kujundus esimesel korrusel ning palju muid eksootilisi neogooti elemente. Suurt saali ehitisid 27 maali, mis kujutasid perekonnaliikmeid, lisaks tollaste kuulsuste paraadportreed. Saali kõrval oli raamatukogu, selle kõrval kabinet. Teisele poole jäi söögisaal ja krahvinna toad. Külaliste tube oli majas kolm.

Groti ornamendid

Groti ornamendid


Fassaadi sambad

Fassaadi sambad

C.M. von Osten-Sacken lasi 1805.aastal valmistada ka mõisa kaartide atlase. Sealt on näha, et mõisakompleksi moodustas 19 hoonet. Härrastemaja ees avanes kõrvalhoonetest piiratud esiväljak. Peremehe silmale lähemale koondati aidad, tallid, tõllakuurid. Karjanduse ja viinapõletamisega seotud ehitised viidi kaugemale.

Kuid ilmselt oli kõrgaadellik elu liialt kulukas. Juba 1816.aastal panditi mõis kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, viis aastat hiljem vormistati leping mõisa ostuks. Selle pere valdusse jäi mõis pea sajaks aastaks kuni võõrandamiseni 1919.aasta Eesti maareformiga.


Pilchau'de periood Kirnas oli konservatiivne. Suur ja pretensioonikas mõisaansambel hoiti korras ja tehti pisemat remonti. Kõik 19 hoonet püsisid samas seisukorras. 1892.aastal läks Kirna õdede Helene ja Julie Johanna Pilchau kätte ja elu mõisas suri peaaegu täielikult välja. Kirnas ei olnud tõuloomi ega sordivilja kasvatust, või- ega juustutootmist, tellisevalmistamist ega viinapõletamist. Kirna kõrgaeg oli jäänud 19.sajandi algusesse.

1919.aastal Kirna mõis riigistati ja algas ajajärk, kus hooneid enam ei remonditud, vaid ainult kasutati. Mõisahoonesse asus algkool. Sõja ajal tegutses mõisas Saksa ohvitseride koolituskeskus. Koolimajana jäi mõis kasutusse ka nõukogudeaja alguses. Hiljem asus seal raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning rida väikseid elukortereid.

Täna võime veel kohata inimesi, kes on Kirna mõisas koolis käinud, seal töötanud või töö-ja puhkelaagris olnud. Oleksime väga tänulikud igasuguste lugude, legendide ja pärimuste eest, mis puudutavad Kirna mõisa lugu. Samuti oleksid mõisa taastamisel suureks abiks vanad fotod nii mõisast kui pargist.


Helle Anniko [2010a.]

Helle Anniko [2010a.]

Sõja ajal tegutses mõisas Saksa ohvitseride koolituskeskus. Koolimajana jäi mõis kasutusse ka nõukogudeaja alguses. Hiljem asus seal raamatukogu, sidejaoskond, kolhoosi keskus ja söökla ning rida väikseid elukortereid. Eesti taasiseseisvumisel jäi mõis tühjaks.

1997.aastal müüs riik lagunenud ja lagastatud mõisahoone oksjonil erakätesse. Tervendaja ja peenenergia maailma tundev Helle Anniko nägi ja tunnetas selle koha looduslikku ja energeetilist potentsiaali ning rajas Kirna mõisaparki tänaseks üle maailma tuntud energiaravi pargi. Helle Anniko pani Kirna pargi arendamisse kogu oma energia ja südame kuni oma surmani.

2014.aasta sügisel ostsid mõisa Reimo Lilienthal ja Tuuli Org, kes jätkavad Helle Anniko väärtusliku pärandi arendamist. Pikemas perspektiivis on mõisast kujundada holistiline tervise- ja elustiilikeskus.

Täna võime veel kohata inimesi, kes on Kirma mõisas koolis käinud, seal töötanud või töö-ja puhkelaagris olnud. Oleksime väga tänulikud igasuguste lugude, legendide ja pärimuste eest, mis puudutavad Kirna mõisa lugu. Samuti oleksid mõisa taastamisel suureks abiks vanad fotod nii mõisast kui pargist.